Kikerikii - algab päev..

Written by M.A

Tööpäeviti tõuseme nii umbes kella seitsme ajal. Siin suveajale ei mindud, siis nüüd oleme kodumaast tunnikese maas ja seetõttu on ärkamine valutu. Kuna me elame oma töökohtadele suhteliselt lähedal selle linna mõistes, siis kontorisse sõit ei võta üle 30 minuti. Halvem on lugu, kui mõnda suurde ummikusse satud. Liiklusmoosi põhjustab vihmast tingitud libe tee, rikkis foor või õnnetus. Kuna tee tööle on juba ka palju kordi läbi sõidetud, siis on välja kujunenud optimaalseim trajektoor selle läbimiseks. Juba tead, millal kuhu äärde hoida ja millal keevitada, et lainesse jõuda. Liiklusmärgi taha pugevatel politseinikel oleks tööpõld lai. Naljalt ei leia autot, kes kiirusepiirangutest enam-vähem kinni peaks. Seda just eriti linnas sees. Kuna kiirteel on lubatud kiirus 120 km/h, siis seda väga massiliselt ei ületata, kuid linnas lubatud 60 saab ikka tihtipeale 20-30 km/h üle sõidetud ja seda ühtlase massina liikudes. Ka need vähesed rohelised lained on välja timmitud nii 80 km/h kanti.

Lapsepõlvest meenuvad jutud, et kui hommikul päike tõusma hakkab, siis ronib kukk aia otsa ja kukub kirema. Silmade ees on pildid multikatest ja lastelavastustest, kus asi täpselt sedasi ka välja nägi. Ei ole ma selle üle siiani suurt pead murdnud, et kas see tõesti on nii või ei ole, kuid viimasel ajal juhtunu paneb mind uskuma, et see tõesti on nii.
Nimelt on meie üleaedsetel siin vist kanad. Igal juhul kukk kireb küll aias. Mõnel segasemal ööl, kui und ei ole väga palju olnud, olen ka päikesetõusu ära näinud. Nii vara kui suvises Eestis päike ei tõuse, kuid oma 6.20 hakkab valgeks minema küll. Ei oleks mina ka sellele faktile osanud suuremat tähelepanu pöörata, kui tõesti kukk ei oleks kirenud. Nii kui päike tõusma hakkas, oli kukk aia otsas ja kires. Iga kolme minuti takka. Kuidagi kodune tunne. Mitte nagu elaks Aafrika kiireimini arenevas miljonilinnas vaid eesti külas. Päris mõnus.