Infot autopededele

Kerge ülevaade sõidukite liigilisest jaotusest Johannesburgis. Tänavapildis domineerivad VW, BMW, Mercedes, Audi, Alfa Romeo, Volvo, Toyota. Neist esimest toodetakse kohapeal ja minugi kasutada on tagumikuga Polo ehk siis sedaan Made in RSA for RSA. Aga erinevalt Eestist, suuri sõiduautosid on vähe! Pigem väiksed/keskmised, täisvarustuses ja võimsaima saadaoleva mootoriga. Olen näinud liikvel vaid mõnda suurt BMW-d ja Volvot ja ühe korra trehvanud A8-t! Küll aga jagub Mini Coopereid, 100-nda seeria BMW-sid. Ja kõik Volvod on vähemalt T5 mootoriga... Samuti on küllaltki populaarsed võimsad diiselmootorid sõiduautodel. Ja see on hea valik, kuna kõrgus merepinnast ja mägised teed nõuavad hea momendiga mootorit. Kord päevas satub foori taga minu kõrvale mõni MB C55 AMG (kui sa sellest viimasest numbri/tähekombinatsioonist aru said, siis palju õnne – kuulud autopedede hulka :) Igasugused Porched käivad siin samuti rahvaautode nimistusse..
Foori nimetatakse siin muide robotiks.

Maastureid on siin palju nagu Eestiski, kuid suurem osakaal on Pick-up tüüpi kastikatel.
Linnamaastureid vähe, needki valdavalt X3, Freelander ja X-Trailile tehakse kõva kampaaniat. Kütus on tanklates ainult oktaanarvuga 93, pliivaba ja mitte. Hind hetkel igal pool 5.22 randi per liiter (1 Rand= 2EEK). Kuid juba on teada et 1.-st juunist valitsuse! otsusega saab hind olema 4.98 liitri eest sisemaal ja rannikul paar senti odavam.
Tanklas autost väljuma ei pea - must mees laseb paagi täis, puhastab aknad, ulatad talle raha ja ta toob tsheki. Viisakas on temalegi paar randi jätta.

Pidu meie tänavas

Reedel oli meil järjekordne team-building üritus : ). Juba nädalaalgusest liikus kumu et Mohsen, meie iraani päritolu naaber kolmandast majast, korraldab väikse grilliõhtu. Tegelikkuses läks “natuke” peoks.. varaste hommikutundideni. Kohale tulid pea kõik meie projektiga seotud /// inimesed – raadioplaneerijad/system tuning/roll-out/fieldsupport + mõned inimesed kõrvalt kaa. See tähendab ~ 35 inimest ja .. 18 rahvust. Kõik maailmajaod esindatud! Igal juhul loob taoline multiseltskond ja rahvaste paabel maruhea õhkkonna. Nii me siis rokkisime ladina-pärsia kallakuga lahedate vaibide saatel : )
Esindatud oli eesti, rootsi, norra, saksamaa, ungari, sloveenia, itaalia, prantsusmaa, hispaania, iirimaa, zambia, lav, kolumbia, brasiilia, mehhiko, vene, iraan, india. Sai vist kõik. And finally, twelve points goes to .. host-country Iran, this time : )

Killukesi siit ja sealt.

Iga kolmas surm LAV-s on põhjustatud HIV-st.

Ligi 50% siinsetest juhilubadest on omandatud ebaseaduslikult. Ehk siis ametnikele altkäemakse makstes. Juhiloal muide ka sõrmejälg prinditud.

Iga päev laekub Jo(hannes)burgi linnakassase ~500 000 EEKi kiiruse ületamise eest määratud trahvide näol. 80% trahvinõuete aluseks on automaatse kaamera poolt tehtud fotosüüdistus.

Joburgi lennuväljal otse lennuradade vahel kasvatatakse/peetakse lambakoeri. Nende ülesandeks on peletatada linde, et nood pesitsema seal ei asuks. Eelkõige hadidaa nimeline linnuke on lennukitele ohuks. Too on nagu suur vares, ainult hääl on valjem ja peenem ning nokk pikem.

Põllud on ringikujulised, vahel sektorite kaupa eri viljad. Kuni 500 meetrise läbimõõduga. Väga ilus mäe otsast või lennukist vaadata. Taolise kuju põhjuseks automaatne motoriseeritud kastmissüsteem, mis ringiratast ümber telje tiirutab.

Turvalisusest ja turvamisest

Written by M.A.

Kirjutan sellest, kuidas turvamine siin käib.

Natuke meenutab asi Tiskret - igal arvestataval asumil/ettevõttel on ümber aed ja väravast saab sisse ainult tänu sellele, et turvamees poomi üles tõstab. Samas on pea iga maja ümbritseva aia või müüri peal silt, mis hoiatab, et teisel pool aeda on “Armed response”.

Minu töökoha juurde pääsemiseks tuleb läbida kadalipp nagu lennujaamas. Mõnes mõttes isegi hullem. Majja sisenedes tuleb oma kotid lasta läbi masinate, mis sinu koti sisse vaatavad. Küüneviile ei võeta just ära, kuid fotoaparaadid ja “fire arms” tuleb ära anda. Tuleb deklareerida oma arvuti ja telefonid kui neid on rohkem kui 1. Väljumisel valgustatakse jällegi kõik kotid läbi : ). Kontrollitakse telefoni IMEI ja arvuti seerianumbri vastavust propuskil olevaga.. Turvameetmed tunduvad küll tugevad olema, kuid see ei takista täie tõsidusega reageerimast väiksele pommiähvardusele.

Kell oli vist pea kuus, kui üldisest valjuhääldi süsteemist hakkas mingit juttu tulema. Kuna mina olin just skypemas Eestiga, siis läks kogu see jutt minu kõrvadest mööda. Mis aga ei saanud kõrvadest mööda minna oli sagimine ja sumin, mis peale seda algas. Natuke pärimist ja selgus, et tegemist on pommiähvardusega. Vajutasin siis arvutil kiiresti “Power” nuppu ja viskasin oma asjad kotti ja läinud ma olingi. Mis mind pisut kummastas, oli selline stoiline tasakaalukus ja rutiin inimeste käitumises. Nagu oleks selliseid asju juhtunud ka varasemal ajal. Ehk ongi, kuid seda enne meie ajaarvamist. Üllatav kui palju (sadu) inimesi oli veel õhtul kontoris.

Majast läbi avariiväljapääsu väljudes liikusime parkmisplatsi poole, sest sinna läksid kõik inimesed. Arvasime, et nagunii võtab maja läbiotsimine päris palju aega, et mis me siin ikka ootame, aga... kedagi ei lastud territooriumilt välja. Parkla tagumises otsas oli assembly point, mida iganes sellega mõeldi. Peale mõningast ootamist hakkas midagi juhtuma. Nimelt toodi kusagilt välja nimekirjad, kus olid kõik inimesed kirjas, kes majas viibisid. Nendest nimekirjadest, mis kaootliselt rahva sees ringi liikusid tuli leida enda nimi ja selle ette linnuke teha. Lisaks oli majas veel külalisi, keda ei leidunud kusagil nimekirjas. Nemad pidid ennast paberite teisele küljele kirja panema.
Koerad ja politseinikud tegutsesid 1.5 h, peale seda lubati inimestel naasta tööle või lahkuda territooriumilt. Nagu selgus oli keegi mobiilifirma MTN-i üldnumbrile helistades pillanud väljendi “majas on pomm” ja sellest piisas, et evakueerida kõik MTN-i kontorid üle riigi..

Kuidas mind türmi lubati viia :)

Täna oli mul kokkupuude kohaliku liikluspolitseiga. Olin just ristmikul lõpetamas hoogsat vasakpööret (see on siin see lihtsam pööre), kui mind paluti teeveerde tõmmata. Ka üks pisiBMW 120 oli juba seal uurimise all. Kuna ma olin kõiki reegleid järginud, siis ma tundsin end enesekindlalt, et küllap rutiinne kontroll. Hetkeks küll kripeldas, et paar ristmikku tagasi olin tugevalt roosa fooritulega läbi lipsanud, kuid see on siin normaalne kuna vilkuvat rohelist pole. Politseinik, kes minuga tegeles oli korpulentne mustanahaline daame, kahe kuldhambaga. Ikka how-do-you-do ja näita lube ja ohhooo mis riik see on? : ) Ja siis äkki : Miks sa sõiduajal telefoniga rääkisid? Aga ma ju ei rääkinud! Tema ikka nägi päris kindlast, et mis ma siin sogan!
Ma ei teadnud, kus mu telefon sel hetkelgi isegi oli (lõpuks leidsin taskust) ning ajasin ikka oma tõest juttu.. Selle peale öeldi et kuna ma salgan tuleb mind jaoskonda viia! Ja ta õõtsutas oma suurt keret nii et rinna peal kabuuris olev püstol eriti minu näo ligi jõudis. Nüüd oli minu meel juba sama must kui too politseinik isegi. Hakka või süüd omaks võtma... Kabuuriga tädi küsis minu passi, mida mul kaasas ei olnud ja seejärel eriti ülbe häälega juhilubade tõlget, kuna tema ei saa neilt mitte halligi aru. Tõlge on õnneks eesti lubade tagaküljel olemas.
Nüüd julgesin mina küsida, et on teil fotot minu rikkumise kohta ja näitasin, et minu telefoniga pole viimase poole tunni jooksul kõneldud. Selle peale tädi tõmbus vähe tagasi ja ütles tusaselt “you can go”. Seda lasin ma endale igaks juhuks veel kord öelda, et ikka kindel olla :)
Kokkuvõttes jäi selline mulje, et politseinikel oli reedel vaja veidi raha korjata tänavalt.. Ametlikult on nüüdseks siingi riigis keelatud kohapeal trahvi sisse nõuda. Saunas aga räägiti, et pistise andmine/võtmine on päris tavaline, eriti mustanahaliste politseinike puhul.

Meediamaastik

Riiklikuid telekanaleid (SABC) on tükki 3, paar erakanalit ja hunnik sporti. Kõik meie jaoks suhteliselt mõttetud, kuigi inglisekeelsed. Kohalikud seebid eriti lääged, vahel ka afrikaani keelsed. Telemaastik on tundub väga tsenseeritud, tavaliselt on muu maailma filmidest kõik F*** sõnad alla neelatud. Spordikanalitelt tuleb kas jalgpall, ragbi, golf, tennisj kriket ja uuesti jalgpall. Vormelivärk ja rattasport kaa suht tähtsal kohal.
Peale ridaelamusse kolimist meie aken maailma avardus – mingi 50 maailmakanalit tuli juurde. Üks kanal on näiteks ainult M. Jacksoni kohtuprotsessi tarbeks, kuid Eurovisioonist jääme me tänavu ilma :( Kuna taevakanaleid vahendab SAT-i kaudu mingi Aafrika kompanii, siis reklaamid on kohalikud. Ja teinekord tulevad peale kõige ootamatul hetkel, näiteks kui Melissa Tank loeb BBCworld-s majandusuudiseid... Aga tavaliselt piirdub meie telekavaatamine saatega “Plain Crash Investigation” Discoveryst vmt. ja mõni terav briti huumorisari a`la Coupling või Top Gear Extra :). No ja muusikat kaa, kuigi mina saan seda autos kohalikku eetrit läbi kammides mitte vähe.
Raadiod on valdavalt ingliskeelsed reklaamiraadiod, ma ei olegi arusaanud milline neist nii öelda public service raadio võiks olla. Tundub et neis afrikaani ja jumal-teab-mis-keelsetes raadiotes on juttu rohkem ja reklaami vähem, ehk need ongi riigiraadiod. Üks tihti esinev raadioreklaam tuletab meelde, et telekamaksu ei jätaks tasumata.. Muusika ikka suhteliselt ameerika ja briti keskne, samas kohaliku neegriräpi vähesuse üle kaa kurta ei saa. Raadiojaamades ja aeroobikasaalides on jätkuvalt nr.1 Jennifer “tagumikuhööritaja” Lopez, hullult pushitakse Avril Lavignet, kes on siin pikal turneel. Kohalikest tähtedest tasub mainida Izinyoka, Malaikan, DJ Kanunu jne...

Kohalikust lennundusest

Paari päeva jooksul tuli mul ära proovida mitu kohalikku lennuliini ja nüüd väike ülevaade. Peamine lennukompanii on SAA (South African Airways), kuid magusamatel liinidel on veel konkurentideks odavlennufirma KULOLO ja British Airways. Minul tuli SAA vahendusel lennata hommikul vara Kaplinna, sealt hilja õhtul Bloemfonteini ja järgmise päeva õhtul tagasi Joburgi. Mõõdukad hilinemised (15-20 minti) väljalendudel/saabumistel on tavalised, osaliselt vist ka sellest, et lennule registreerimine lõpeb suhteliselt hilja ja suurtes lennujaamades viiakse bussiga lennuki juurde. Kuid ebaharilik oli, et väravanumbrid, mis pardakaardil trükitud, osutuvad kohalike lendude puhul harva õigeteks. Tabloodel oli teistsugune info ja lõpuks tuli mingi tädi ja lihtsalt korra hõikas, et tulge hoopis kolmandasse suvalisse väravasse...
Lennukid on lahedad – 50 kohalised, kas väga kaasaegne Canadair expressJET 200 BER või vana hea turbopropeller De Havilland Dash Series 300. Esimene on väga kiire, võib lennata kõrgelt ja kaugele, kuid vajab pikka (2 km) maandumisrada, kuna tiivad on väikesed. Teine lennuk on ristivastupidine : ) Neile, kes varuväljapääsu juures istuvad, peetakse eraldi loeng teemal kuidas ja millal toda ust avada ja kuidas inimesi välja aidata. Sooja sööki ja juua pakutakse lahkeste.
Tasub mainimist et hooaeg 2003/2004 oli riigi omanduses olev SAA tugevas kahjumis - maksude eelne kahjum 1.44 miljardit USD. Kuid praeguseks on nende finantsseis paranemas. Lohutuseks said nad 2004 küsitluste põhjal parima Aafrika lennukompanii tiitli.

Muuseas, väga levinud on e-pileti süsteem – lennujaamas tuleb vaid esitada pass ja siis prinditakse pardakaart. Pardakaardi tagaküljel on ankeet ainult USA kodanikele kuhu täita isikuandmed, et õnnetuses puhul toimuks nende tuvastamine kiiremini... Minul tuli selle peale kohe meelde järgmine nali:

Lennuk on allakukkumas. Kapten palub stjuardessil lõbustada reisijaid. Stjuardess lähebki ja hõikab: “täna mängime uut ja põnevat mängu – võtke kõik välja oma passid!” Reisijad võtavad.
“Nii, nüüd rebige pildiga leht välja!!!” Veidi kõheldes täidavad reisijad sellegi käsu.
“Nii, nüüd pistke see leht endale p***e – eelmine kord oli nii palju jama laipade identifitseerimisega!”

Rannikulinn Durban

Veetsime nädalavahetuse Durbani linnas. Selleks tuli läbida nii 5 tundi ehk ligi 600 km tasulisi kiirteid ja olimegi India ookeani ääres – valge mehe paradiisis. Durban: 3 miljonit elanikku, LAV-i tähtsaim sadam ja rannakuurort, 6 miili laia sinise lipu liivaranda ja 270 päikeselist päeva aastas. Piisavalt tuult ja lainet teevad kohast ka igat sorti surfarite meka. Sooja hoovuse tõttu vesi alati vähemalt 20 kraadi. Aasta-aegu on siin 2 – tõus ja mõõn : ).
LAVi elanikud nimetavad end vikerkaare rahvaks – rainbow nation, niivõrd palju on siin erinevatest maailmanurkadest sisseräännanuid. Ja Durbanis oli eriti silmatorkav India ja Araabia päritolu inimiste rohkus.
Tänavu on 2. mai on LAV-s õige töölispüha ja vaba päev (kuna 1. mai oli pühaba). Ja meiegi nautisime seda täiel rinnal. Pool päeva läks nagu niuhti rannaäärses suures hai/delfiini/pingviini ja muude mereelukate ja veepargi sugemetega keskuses. Delfiinide etendus oli vägev ja samuti vaatasime ära ka miimikateatripala, kus üheks osaliseks mingi hülgetaoline erakordselt võimekas isend. Osaliselt vana aurulaeva sisse ehitatud veemaailmas sai tõtt vahtida haide, raide ja kõige muuga.
Seejärel olesklesime rannas, vaatasime laineid ja inimesi ja surfareid ja kajakimehi ja lennukeid. Kajakaid ei olnud, tuvisid esines. Käisin ujumas, vesi oli 21C ja vaatamata maatuulele rullis/murdis arvestatav laineke. Mõnus oli. Omamoodi jurmala... kui anda hinnang rannapromenaadil käiva melu, rahvaste paabli ja äritsemise kohta. Ainult siin on see aasta läbi.