Kikerikii - algab päev..

Written by M.A

Tööpäeviti tõuseme nii umbes kella seitsme ajal. Siin suveajale ei mindud, siis nüüd oleme kodumaast tunnikese maas ja seetõttu on ärkamine valutu. Kuna me elame oma töökohtadele suhteliselt lähedal selle linna mõistes, siis kontorisse sõit ei võta üle 30 minuti. Halvem on lugu, kui mõnda suurde ummikusse satud. Liiklusmoosi põhjustab vihmast tingitud libe tee, rikkis foor või õnnetus. Kuna tee tööle on juba ka palju kordi läbi sõidetud, siis on välja kujunenud optimaalseim trajektoor selle läbimiseks. Juba tead, millal kuhu äärde hoida ja millal keevitada, et lainesse jõuda. Liiklusmärgi taha pugevatel politseinikel oleks tööpõld lai. Naljalt ei leia autot, kes kiirusepiirangutest enam-vähem kinni peaks. Seda just eriti linnas sees. Kuna kiirteel on lubatud kiirus 120 km/h, siis seda väga massiliselt ei ületata, kuid linnas lubatud 60 saab ikka tihtipeale 20-30 km/h üle sõidetud ja seda ühtlase massina liikudes. Ka need vähesed rohelised lained on välja timmitud nii 80 km/h kanti.

Lapsepõlvest meenuvad jutud, et kui hommikul päike tõusma hakkab, siis ronib kukk aia otsa ja kukub kirema. Silmade ees on pildid multikatest ja lastelavastustest, kus asi täpselt sedasi ka välja nägi. Ei ole ma selle üle siiani suurt pead murdnud, et kas see tõesti on nii või ei ole, kuid viimasel ajal juhtunu paneb mind uskuma, et see tõesti on nii.
Nimelt on meie üleaedsetel siin vist kanad. Igal juhul kukk kireb küll aias. Mõnel segasemal ööl, kui und ei ole väga palju olnud, olen ka päikesetõusu ära näinud. Nii vara kui suvises Eestis päike ei tõuse, kuid oma 6.20 hakkab valgeks minema küll. Ei oleks mina ka sellele faktile osanud suuremat tähelepanu pöörata, kui tõesti kukk ei oleks kirenud. Nii kui päike tõusma hakkas, oli kukk aia otsas ja kires. Iga kolme minuti takka. Kuidagi kodune tunne. Mitte nagu elaks Aafrika kiireimini arenevas miljonilinnas vaid eesti külas. Päris mõnus.

Ühistranspordist...

Siin linnas peaks väidetavalt olema ka toimiv ühistransport, kuid tegelikult ta eriti ei toimi. Valged sõidavad oma autode ja tsiklitega, mustanahalised kasutavad ka minibus taxy teenuseid. Need on tavaliselt toyota hiace tüüpi bussikesed kuhu topitakse inimesi nii palju kui mahub, nad sõidavad kus iganes ja peatuvad kus iganes ja teevad muid trikke. Mõnel bussikesel on kanepilehe kleebis tagaluugi küljes.. Kuna valgeid inimesi nendes pole näinud siis meie kõnekeeles on nad neegribussid. Samuti veetakse ohtralt inimesi autokastides ja koormaotsas. Jah, mingeid liine tõesti sõidavad korralikud suured bussid, kuid need on alati tühjad... Kuna pidavat kallis olema. Vahepeal olla tahetud minibussindus ära keelata. Koguni keelati pisibusside import, aga ei aidanud see kõik midagi. Siin on käibel termin “taxy violence”. See on siis nende bussikeste juhtide omavaheline võitlus paremate kohtade pärast. Kätkeb endas ohtralt sõimu ja teinekord mõõdukalt laskmist :) , räägitakse.. Pole näinud ega kuulnud.
Avastasime siin ükspäiv, et meie oma transpordivahendid on peale pühapäevast rahet mõõdukalt augulised. Ehk siis tihedalt kaetud pisikeste armsate mõlkidega, eks näi mida AVIS ütleb...

Aafrika rahe

Nädalavahetusel käisime Sterkfonteini dolomiidikoobastes. Inimesi lasti giidi saatel kuni 60 m maa alla, vaatama stalaktiide, maalust järve. Giid oli muheda huumoriga ja päris arusaadava diktsiooniga seekord. Saime teada, et alles mõne aasta eest leiti neist koobastes peaaegu terviklik mõne miljoni aastakese tagant pärit homo-misiganes skelett. Aga muid pea sama olulisi leide on sealt välja urgitsetud alates 1936.
Pealelõunat sõitsime läbi ühest suuremast loomapargist/reservaadist kus nägime ära ka ninasarviku ja veel mingid tundmatud loomad (wilddogs?), kes päris väljasuremisohus veel ei ole. Minu arvates.


Nädalavahetuse tipphetk saabus pühapäeva õhtul kell kaheksa. Eelmänguks oli pool tundi vaikivat äikest üle poole taeva ja finaaliks golfipalli mõõtu rahe. No see oli ikka rahe. Mürin-kolin-klaasiklirin, autode signad... Paar välku tagus lähedale kaa. Kuni 4 cm-d jääkamakad aina tulid ja põrkasid maast uuesti kõrgele.. Veel mitu tundi hiljem oli murul suuri jäätükke.

Hommikul märkasin, et ühe naabri auto tuuleklaas oli kleeplindiga “tugevdatud”, küllap olid vanad mõrad sees ja ei pidanud matsudele vastu. Ja tänavatel oli veidi silo ehk siis mahapekstud puulehti.

Apartheidist ja ajast peale seda

Written by M.A.

Ühel esimestest nädalavahetustest võtsime ette külastuse apartheidi muuseumi. Kuna meil oli niikuinii mõte minna Gold Reef City-sse, siis tundus loomlikuna väisada ka muuseumit, mis asus seal kõrval. Nii me sinna paar tundi enne sulgemist ka laekusime. Pean tunnistama, et see jättis mulle päris hea mulje – nii sisuliselt kui ka väliselt. Tõsiselt muuseumi läbi käies kuluks vähemalt 3 tundi, kuid seal olles tundus, et kõigi stendide juures peatudes kuluks aega veelgi rohkem. Sealjuures oli sissejuhatusena kavas väike filmiseanss ajast enne kulla avastamist ja lõpus lühifilm Soweto rahutustest. Nii 20 minutit kumbki.

Muuseumis kogetu jättis päris sügava mulje. Kusagilt lapsepõlvest nagu meenuks pildid rahutustest Lõuna-Aafrikas, kuid ega ma selles nüüd väga kindel ka ei ole. Rahutusi toimub maailmas pidevalt ja mina tõesti enam ei tea mis see oli, mis mu mälusopist teed välja poole otsis.

Harimise mõttes – apartheidi reziim kehtestati aastal 1948. Selle peamiseks eesmärgiks oli valgete ja mustade eraldamine igas mõttes. Isegi tänavad olid eraldatud – ühel tänaval lähenevad raudteejaamale valged ja teisel tänaval kõik teised. Täieliku lõpu sai see reziim alles 1994. aastal. Too aasta toimusid esimesed vabad valimised ja presidendiks valiti kauaaegne poliitvang Nelson Mandela. Muide, vanglas kandis Nelson Mandela numbrit 46664.

Peale 1994 aastat on palju muutnud. Kuigi võib olla mitte nii nagu enamus inimesi seda oleks soovinud. Varem oli igasugune võim ainult valgete käes. Nemad omasid pea kõike, siis nüüd on läbi viidud selline progr(omm)amm nagu “Black Empowerment”. See seisneb sisuliselt selles, et kõikides firmades peab vist pool osalusest (igaljuhul märkimisväärne osa) kuuluma varem ahistatud rahvakillule ehk siis mustanahalistele ja/või värvilistele. Selle tulemusena on väga väike osa mittevalgetest saanud 10 aastaga väga rikkaks. Samas kui ülejäänud on jäänud samale tasemele. Nii et see on “päris hea” programm, kui oled sellele lähedal – oled väljavalitu, mõnes mõttes ehk tankist. Näiteks omad poolt kohalikku Microsofti. Kohati on tunne, et püütakse tagasi teha valgetele seda ülekohut, mis nende kallal toime pandi. Natuke meenutab iidsest Süüriast pärit maailmausku kodanikke, kes nende kallal toime pandud vägivalla peal siiani liugu lasevad.
Siinmail on kahjuks erinevalt Eestist ka teenindaja inimene : ), mis väljendub selles, et enamus teenindusasutusi suletakse kell 19 äripäevil ja veel varem nädalavahetusel. Selle tulenevalt viskas turvamees meid koos teiste hiliste muuseumikülastajatega majast viisakalt välja.

Kesklinn - see tundlik piirkond

Johannesburg on vist üks väheseid linnu, mille kesklinna peetakse täielikuks getoks, kus valge mees peab hoidma oma piip ja prillid. Tungivalt ei soovitada seal üksi ringi käia, veel enam välismaalase muljet jätta. Nüüd on ka minul seal põgusalt käidud. Tõesti, mitte ühtegi valget inimest ei näinud, tänaval tehakse süüa, parajalt räpakust ja minnalaskmismeeleolu peegeldav õhustik. Aga otseselt huvi keegi meie vastu ei tundnud. Ja päevavalges see üldmulje räpakuse seisukohalt polnud kaa sugugi hullem kui igas teises Euroopa suurlinnas laupäeva või pühapäeva varahommikul :). Tegelikult on olukord viimastel aastatel siin tublisti paranenud kaa. Ja just tänase ajalehe The Star peateema on drastiliselt langenud autoröövimiste arv Joburgis. Selge see, et silmad tuleb igal pool lahti hoida ja enesekindel mulje jätta. Keegi spetsiaalselt seal mingit röövimist pikalt ette ei plaani. Lihtsalt kasutatakse ära olukorda kui on näha, et inimene tunneb end ebakindlalt, varjab midagi, või on tal midagi ripakil. Nii meile räägiti kohalike inimeste poolt. Äärelinnad on valdavalt väga normaalsed, puhtad, palju rohelust. Meie igapäevaelu keerleb valdavalt Sandtoni ümber, mis on kujunenud linnaosaks, kuhu on koondunud peamine ärielu ja kõik muu sellga seotud.

Linnast väljas

Pinnas on siin selline punakas, vist suure vasesisaldusega. Märjana väga määriv, kuivana peenike tolm. Laupäeval sõitsime linnast välja loomaparki ja siis oli üle pika aja võimalus rataste all tunda kruusateed, seda punast, ja see oli mõnus. Kuna vihma sadas ladinal siis Rhino & Lion park (jõehobud ja lõvid) oli suletud. Põhjuseks asjaolu et teed on muutunud libedaks ja halvaks. Meie väite peale, et me oskame sõita isegi lumel ja jääl, läksid musta mehe silmad tõllaratasteks :) Aga jah sinna territooriumile meid siiski ei lastud. Siis me nautisime veel neid päris häid ja libedaid ja määrivaid kruusateid. Punane Focus kattus punase mudaga, ilus :)
Veidi väiksem ja rohkem turistidele suunatud lõvipark töötas ja seal me tegime esimese silmast silma tutvuse kohalike loomadega ära. Läbi avatud autoakna, vahel ainult paari meetri kaugusel. Sõita sai läbi mitme lõvipesakonna, kaelkirjakute vahel, sebrad jm. sõralised lippasid ringi. Kinnistel aladel olid veel hüääni ja cheetah`d. Ühed turistid olid väikse kalde peal oma masina mutta kinni istutanud ja ootasid pargitöötajate abi. Kuigi see oli vaid kitsede ala, ei julenud nad autost välja tulla. Meie silmis polnud see masin sugugi teab mis kinni. Veidi sirgete ratastega allamäge tagurdamist ja uus katse veidi parema trajektooriga oleks kindlasti õnnestunud. Aga no nende arvates oli kindlasti Unimog tüüpi sõidukit appi vaja. Sinna nad meist jäidki.

Uudiseid naaberriigist

Ostsime täna ajalehe Saturday Star. Ajaleht kaalus üle kilo ja hind 4 randi. Nagu arvata võis oli hind madal tänu ohtrale reklaampinnale. Lehe vahel oli 2 ekspressi mõõtu kinnisvara lisalehte, napi ühe ekspressi jagu oli siis kokku uudiseid, reisi-, spordi-, ja ärivaheleht. Esilehe peauudis puudutas naaberriigi Svaasimaa kuninga Mswati III tegemisi. Nimelt see nädal andis Joburgi Mersu esindus Svaasi 36 aastasele kunnile pidulikult üle 8 S350 Mercedest, kullatud numbrimärkidega muideks. Tehing läks maksma üle 10 milli Eesti rahas. Ja mingi summa, nii 2 milli, läks veel lennutranspordi peale, sest laevad on ju aeglased... Alles veebruaris oli Mswati talli siginenud ka Maybach 62 tüüpi sõiduk (7 milli). Ja kuna Mswatil on 11 abikaasat ja kolm teismelist pruuti siis aasta alul olid nood enda käsutusse saanud kümmekond BMW-d. Tema eelmise aasta autotehingutest ma ei viitsi kirjutada.

Ega sellest kõigest polekski midagi, aga Svaasimaa rahvas ise elab väga vaeselt, enamus elanikkonnast sõltub suuresti välismaa toiduabist. 40% täiskasvanud elanikest põevad AIDSi/on HIV positiivsed – see näitaja on väidetavalt suurimaid maailmas. Mingisugune põrandaalune opositsioon seal riigis vist on (õigem termin oleks lihtsalt kriitikud). Ja nad on hakanud veidike häält tegema. Aga nende hääl on umbes selline, et ehk kuningas lükkaks lennukiostu plaani veidi edasi... Järgmine nädal on kunnil sünna ja sinna pannakse niikuinii palju raha magama. Nii et kunn teeb mis tahab, oma rahvale ja kriitikutele näitab oma kuninglikku keskmist sõrme. Nii oligi uudistes öeldud.

Ilusad puud

Siin äärelinnades võib kohata omapäraseid puid. Vanad eestlased nimetasid neid ehk mastimändideks, aga siin on nad tegelikult mobiilimastid.. mördist ja plastikust, väga tõetruud näevad välja. Eesmärk ongi mitte rikkuda äärelinna maastikku. Antennid peidetud võrasse või on tipust otsapidi väljas. On ka palmikujulisi, mõnel kõrgemal ka punane tuluke otsas. Aga üks kord algab aega kui ka Tipi metsa (TTÜ taha) sellised puud siginevad :) Seadmeruum ehk siis konteiner on kaetud mingi kerge kiviseina meenutava profiiliga. Aga mõnel juhul ongi konteiner justkui koopas ehk siis ümber on laotud kivilahmakatest paks müür. Nagu Flinstone`de pesa.. Eeskoda ja puha. Odava tööjõu puudust siin pole..
Valikut ilusatest puudest näeb SIIN.

Terves kehas terve vaim

Olen hakanud käima end kohalikus spordiklubis liigutamas, Virgin Active Sports Club. Kuupilet 480 randi, käi millal ja kui palju tahad. Aastapiletiga tuleks 2x odavam. Sisaldab röögatu suurt jõusaali igasugu atribuutikaga – kõike on vähemalt 5 ühikut, siis veel 25m 6 rajaga ujula, aeroobika ja spinningusaalid, squashi võimalus. Tipptunnil möllab seal 200-300 inimest korraga. Paras tehas nagu keegi ütles. Nii 80% inimestest on valged ja ülejäänud pigem mustad. Aga bassein on pidevalt pea tühi, ma ei ole näinud seal korraga üle 6 inimese, tavaliselt 2-3 inimest... Sisemaa värk – ujuda ei osata. White man can`t jump, black man can`t swim! Isegi sõudeergomeetreid kohalikud pelgavad. Aga joosta neile meeldib – igasugu masinate peal. Minu rõõmuks on siin rullide peal puki otsas ka kolm ehtsat maanteeratast. Neid kaa eriti keegi ei puudu.
Enamus kestvusalade seadmetest asuvad mitmes rivis ümber basseini. Ja kui ma seal teinekord päris üksi ujun, siis vahel ligi 100 silmapaari jälgib minu etteastet. Üle igasugu ootuste hea on spordiklubi saun. See on kindlalt parem kui keskmine ujula/hotelli saun Skandinaavia maades. Leili saab visata ja puha. Aga see hirmutab kohalikud saunast üpris ruttu välja. Kuigi ma küsin luba ja hoatan ette, enne kui siraka panen. Samas need ülivähesed mustad kes üldse lavale tulevad, taluvad leili paremini kui kohalikud valged. Või on nad harjunud kannatama... Üldiselt tuleb pea iga kord saunas seletada kus on Eesti ja et meil on siiski rohkem kui 3 h valget aega päevas ja et me ei ole Musta mere ääres samuti. Minu loby tulemusena võib varsti Eestisse oodata turistide horde siitmailt.

AIDS kummitab haridusmaastikul

Kohalikud ajalehed on täna vaatluse alla võtnud haridusprobleemid veidi teistsugusest vaatevinklist. Nimelt sureb iga päev siin riigis keskmiselt 11 õpetajat AIDS-i ja õpetajaid ei jätku varsti enam.. Sellest jutust jäi mulle mulje et õpetajad on siin eriline AIDSi riskirühm. Ma ei saa aru millega ja mil viisil need pedagoogid siin tegelevad, nad peaks ju eriti teadlikud olema, varitsevatest ohtudest.

Gold Reef City

Täna hommiku võtsime suuna linna lõuna osas asuva Gold Reef City poole. Gold Reef City on pandud püsti kohapeale, kus 1886 avastati Johannesburgi suurimaid kullasooni. Kaevandusel oli maa-all 56 korrust ja kaevandus on 3,500 m sügavune. Nüüd on võimalik külastada 14-ndat kaevandust, umbes 230 m sügavusel, mis avati 1897. Siis ei olnud maa-all elektrit ja valgus tuli küünaldest ja tõrvikutest (elava tule tõttu valitses kaevanduses pidev plahvatuse oht). Temperatuur maa-all oli 30-50 kraadi. Tänapäeval on sinna ehitatud jahutussüsteemid ja sooja maa-all on ca 28 kraadi. Iga 100 meetriga tõuseb temperatuur ca 1 kraadi võrra.

Alla kaevandusse viis lift kiirusel 3 m/s, ning sinna vähem kui kolmele ruutmeetrile pressiti oma 25 inimest. Kuna saksa turistide osakaal oli suur, siis minul lipsas tahtmatult üle huulte vist ainus saksakeelne väljend mida tean – “Arbeit macht frei”.. Aga õnneks vaikselt.

Kaevanuduses näidati, kuidas vanasti kirkaga seinu toksiti ja hiljem suure puuriga müristati. Hoiatati, et kui elekter ära läheb, siis peame jala maapeale tagasi minema ja see võtaks aega üle tunni. Trepid on kitsad ja peab kummargil ronima. Giidiks oli jubeda inglise keelega hiinlanna, kes iga oma lause lõpus kriiskas küsivalt OKEI?

Vanasti vedasid vaguneid maa-all eeslid, kes said aga seda teha vaid 3 kuud, sest siis jäid nad viletsa valguse tõttu pimedaks.

Kui kaevandus avati, siis mõeldi välja isegi spetsiaalne keel kaevuritele- fangalo. Sest kaevurid, kes kokku tulid rääkisid kuni 50 erinevat keelt, selleks et nad teineteisest aru saaksid pidid nad 3 kuud keelt õppima. Keel koosnes 2000 sõnast ja nendest ~500 olid vandesõnad.

Kaevuri töö kohta käis arvestus nii, kuna mehed lugeda ega kirjutada enamasti ei osanud, siis oli igal mehel 10 auguga lauake, iga vaguni täislaadimisel pani mees auku pulga. Üks vagun mahutab 1 tonni kivi ja sellest saab max 4g kulda!

Tuhandeid mehi on kaevandusse oma elu jätnud, suurim õnnetus oli 1910, kui metaaniplahvatuses hukkus 1500 kaevurit.

Ka praegu leidub veel kaevanduses mõningal määral kulda, aga kulla hinna languse tõttu ei tasu kaevandmine enam ennast ära.

Praegu pääseks kaevandusel kuni 19-nda tasandini, edasi kuni 57-nda tasandini on keavandus üleujutatud. Tavaliselt pumbati kaevandusest tunnis välja 2000 l vett.

Saime kullasoont oma silmaga ka kaeda. aga pihta panna sealt midagi ei õnnetusnud, sest kuld polegi seina sees valmis kamakana, vaid seda tuleb kõvasti töödelda enne kui kulla kivimi seest kätte saab.

Gold Reef Citiyst on võimalik ka kulda kaasa saada kui suudad 2 näpu vahel üles tõsta 12,5 kg kullakangi ja katsetada saad vaid korra ja väidetavalt jagavad nad inimestele tasuta kulda iga aasta 31. veebruaril :).

Üles on ehitatud ka paari tänava jagu 19. saj Johannesburgi. Majades on restoranid, poed, väljapanekud, töökojad. Isegi hotell on seal ja väike kirikuke abiellumiseks.

2x päevas on keskväljakul programm, kus lauldakse ja tantsitakse kaevurite tantsusid e. kummikutantse. Ja muid traditsioonilisi Aafrika tantsusid, pilusilmsed turistid panid fotokad hirmsa hooga klõpsuma, kui lavale kargasid paljaste tissidega neegritädid :). Ja Zulu poisid tantsivad vägevaid sõjatantse. Samal pargi territoriumil on ka lõbustuspark ameerika mägede, vaateratta, metsiku jõe ja muude jubedate atraktsioonidega. Väikse rongisõidu tegime meiegi.

Seejärel suundusime seal samas lähedal asuvasse apartheidi muuseumisse, kus läks 2 tundi nagu niuhti ja saime palju targemaks LAV-i ajaloo ja rassiprobleemide vallas.

Pimedusega koos ehk kella 6 paiku jõudsime koju. Avastasime et meil on saanud otsa kõige tähtsam paber - WC paber, millegipärast ei olnud majapidajanna, kes meil igapäevaselt nõusid pesemas ja koristamas käib, seda meile toonud. Sõitsime seda tähtsat paberit soetama, aga KÕIK poed on kella 5-st alatetes kinni.. Bensukapoodi otsides sattusime ka veidi getolikule tänavale, kus nurga peal tegid neegrid lõket...SHELL Select-st saime lõpuks mida vaja. Muuseas 4-pack maksis 23 randi - paberipuiduga on siin vist kitsas.

Police! Police!

Politseid on siin näha mitut eri liiki. Oranzide masinatega on Metro Police. Neid võib näha võsas kiirust mõõtmas (suht harva siiski) või lihtsalt kahtlaselt liikuvaid või logusid masinaid kontrollimas. Punaste autodega on Crime Prevention Police. Neid mehi oleme märganud tänava ääres libu tüüpi tütarlastega chattimas. No siis on veel Crime Stop Police (valged sinise triibuga masinad). Ja õhus on kopterid.

Metro FM

Täna juhtusin kuulama raadiost jutusaadet kus teemaks LAV-i noorte identiteedi puudumine. Et väidetavalt siinsed kuni 16. aastased noored ei tea kes nad on ja kust nad tulevad.. Oleks vaja tõsta teadlikkust, kuid milliste vahenditega? Muret tunti just selle kontingendi pärast, kes koolis ei käi või pole võimalust käia.. Lahenduseks pakuti et kuna paljud noored käivad siiski pühapäevakoolis, siis mis kuradi pärast neile seal nii põhjalikult on vaja õpetada Iisraeli ajalugu! Parem siis juba oma kodumaast!

Mis toimub teedel?

Linnaliiklus on põnev. Mitte ainult sellepärast et meie jaoks tagurpidi. Sellega harjub 3 päevaga nii ära et teistpidi oska enam tahtagi. Mind paneb imestama kui palju on STOP ristmikke. Kusjuures sama märk on igalt poolt tulijale. Juhul kui on tulijaid mitmelt poolt korraga, siis ristmikule sõidab esimesena välja see kes enne teisi stoppjoone taga peatus. First in first out (fifo). Tundub lihtne ja loogiline, kuid kui masinaid tuleb mitmest harust on korraga on vaja väga hoolikalt jälgida kes täpselt mis järjekorras joonele jõuab. Kõik oleks korras kui kõik sõidaks otse. Vaatad enam-vähem, et kes enne sind oli ja siis annad külmalt minna.. Aga siis tulevad mängu vasak ja parempöörete tegijad. Mõned kaasmaalased on väitnud et järjekorra puhul on ikkagi mingid koefitsendid kah mängus - auto suuruse ja nahavärvi järgi :-P Aga mina pole täheldanud. Selgitusteks ka viibatakse ja tänutäheks tõstetakse käppa.
Juhul kui foor katki tuleb fifo meetod mängu ja asi toimib – Euroopas oleks see mõeldamatu. Vahel on suurematel ristmikel olnud tipptunnil reguleerija või kaks, kusjuures need vennad töötavad palju paremini kui igasugune foor. Ja nende käed teevad palju enam suhtlusliigutusi (väga arusaadavaid!) kui meie liiklusõpikutes.. Ja muidugi iga ristmiku juures kakerdavad autode vahel ajalehtede, puuviljade ja kõikvõimaliku muu träni müüjad, samuti aknapesijad, flaierite jagajad, kerjused ja plakatitega tööotsijad.
Juhul kui liiklust on vähe siis STOP märgi väärtus devalveerub – teda vaadeldakse kui anna teed märki ja üldiselt sõidetakse peatumata üle.Kiiruseks on linnas ettenähtud 60, paljudel äärelinnateedel 80, asulaväliselt 100 ja kiirteedel 120. Aga üldiselt uhab igaüks nii nagu arvab ohutu olevat. Juhul kui kuskil teetööd vmt, siis vehivad teeääres hoiatavalt punaste lippudega poisid – nagu vormelivõistlusel!